Kihelkond oli Eesti ajalooline haldusüksus, mis mängis olulist rolli alates muinasajast kuni 20. sajandi esimese pooleni.

Muinaskihelkond (Läti Henriku Liivimaa kroonikas ja Taani Hindamisraamatus "kiligunda") oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade või külakondade (Taani Hindamisraamatus "kylaegunda") liit, mida juhtis isandaks kutsutav vanem ( Läti Henrikul "senior").

Muinaskihelkonna keskuseks oli kas linnus või kindlustatud asula, mis oli tihti ka vanema residentsiks. Oli ka kahe ja enama vanemaga ning mitme linnusega kihelkondi. Suur hulk muinaskihelkondi võis 13. sajandi alguseks olla liitunud muinasmaakondadeks (Läti Henrikul "provincia" või "terra", hilisematel kaartidel "land"), mille keskuseks oli tavaliselt suurem linnus. Oli aga ka iseseisvaid muinaskihelkondi, mis maakondadeks liitunud ei olnud (nt Alempois). Eesti aladel oli 13. sajandi algul ligikaudu 45 muinaskihelkonda. Kahjuks ei ole kõigi nende nimed meie ajani jõudnud ning mitmel pool ei ole kindlalt teadagi, millised alad moodustasid ühise kihelkonna ja millised mitte.

Põhjala ristisõdade, ehk muistse vabadusvõitluse tulemusena moodustati muinaskihelkondade põhjal kirikukihelkonnad. Kirikukihelkond oli maa-ala, mis moodustas kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonna. Kihelkonna peakirikut nimetati kihelkonnakirikuks, kuigi kirikukihelkonnas võis liasaks sellele olla ka teisi kirikuid (abikirikuid) ja/või kabeleid. Kirikukihelkonnale kuulus oma maa-alal ka haldusõigus, kuni moodustati teised haldusorganid (komtuurkonnad, foogtkonnad, vallad). Kihelkondade juures tegutsesid ka kihelkonnakohtunikud. Kihelkonna rahvast iseloomustavad tihedad hõimlussidemed, reeglina võeti abikaasa oma kihelkonna piirest, harvemini naaberkihelkonnast (Saaga). 13. sajandi lõpus oli Eesti aladel 59 kihelkonda, 16. sajandi lõpus 83, 1925 enne kirikukihelkondade kaotamist 102. Kirikukihelkond määras ametisse kiriku eestseisja, tavaliselt kaks kihelkonna kohta. Kiriku eestseisja täitis majanduslikke ja politseilisi ülesandeid. Amet loodi arvatavasti 16. sajandi algul ja likvideeriti 1919. Kirikukihelkonnad moodustasid kirikukonvendi. Kirikukonvent oli luteri kiriku haldusorgan Eesti- ja Liivimaal. Kirikukonvendid tegutsesid 17. sajandi lõpust 1919. aastani.

Alates 1860ndatest aastatest kuni kaasajani kihelkonna tähtsus haldusüksusena järk-järgult vähenes. 1866 alustati kihelkondades valdade moodustamisega. Esialgu moodustati igas mõisas omaette vald ning vallad hõlmasid ainult talumaid, mitte aga aga mõisatele kuuluvaid maid. Hiljem valdasid pidevalt ühendati, kuna väikesed vallad osutusid väheefektiivseks ning nende ülevalpidamine kulukaks. Suurem valdade ühendamine toimus 1891-1893. Alates 1917. aastast allutati valdadele ka mõisamaad. Sellest ajast peale saidki kihelkondade asemel peamisteks haldusüksusteks vallad. Kihelkonna (kirikukihelkonna) mõiste jäi paralleelselt kasutusse küll kuni 1925. aastani, mil luteri usu kirikukogudused muudeti territooriumiga mitteseotud usuühinguiks. Kaasajal on kihelkonna mõiste muutunud pelgalt ajaloolis-kultuuriliseks mõisteks. Näiteks eesti keele murrakud, rahvaluule ja rahvarõivad jagunevad kihelkonniti, kuna väga palju kirikukihelkondi moodustati ajalooliste kihelkondade aladele. Samuti on mõistlik kihelkondade järgi liigitada mõisaid jt ajaloolisi objekte. Kaasaja haldusjaotus 15 maakonnaks ning enam kui 230 omavalitsuseks ajaloolist kihelkondlikku jaotust ei järgi. Nii on kujunenud olukord, kus üks ajalooline kihelkond on tükeldatud mitme valla või isegi mitme kaasaegse maakonna vahel.


Eesti ajalooliste kihelkondade paiknemise kaardil leiad SIIT




Teksti refereering: Wikipedia