Kõpu kihelkond


Omaaegne Kõpu kihelkond oli Viljandimaa üks läänepoolsemaid kihelkondi piirnedes põhjas Suure-Jaani, idas Viljandi ja Paistu ning lõunas Halliste kihelkonnaga. Läänepiir oli Kõpul ühine Põrnumaa Tori ja Saarde kihelkonnaga. "Viljandi ümbrus on paradiislik ilus", sõnas Juhan Liiv 27. juulil 1883. 

Tuntud kodu-uurija Johannes Kokk aga kirjutas: Minnes Sakala kõrgustikult Pärnumaa madalikule, Kõpu maile, koidab vaatepiiri põlislaante suur rohkus. Siinset vahelduva reljeefiga ala, tema viljakandvaid põlde ja kaunist loodust on ülistanud juba aastasadade hamaruses Läti Hendrik, kes peale sõjasõnumite registreerimise pani kirja jargmised sõnad: See on viljarikas ja vaga ilus maa (ERM KV 533: 5). 

Kõput mainitakse ürikutes juba 1470. aastal, mil tunti Kõpu teed (Koppesche Weg) ja Kõput ennastki. Riigimõis ehk "folwark" asutati Kõppu 1590. aastal (ERM EA 181: 520). Kui kaua poolakate asutatud "Kepa" mõis eksisteeris, pole teada. Poola-Rootsi sõja alguseks seda tõenaoliselt enam polnud. Mõne arvamuse järgi oli kunagine Kõpu mõis olemas juba 1487. aastal ja kandis algul Mõisakula (Moisekull) nime.  See asetsenud kusagil tänapaeva Kõpu–Mõisakula piires (ERM KV 533: 25). 

Kõpu kuulus sajandeid Viljandi kihelkonna koosseisu, olles lühikest aega 17. sajandi lõpust 1730. aastani liidetud Saardega. Kiriklikuks keskuseks kujunes Kõpu 17. sajandil, kui 1677. aastal ehitati siia abikirikuna esimene puukirik. Eri aegadel on hilisema Kõpu kihelkonna piirides olnud Kõpu, Väike-Kõpu, Suure-Kõpu ja Puiatu vald. Suure-Kõpu valla külge kuulus ka Metsküla. Kõpu valda iseloomustas suur metsa ja rohumaa rohkus. Valla maad olid looduslikest teguritest ehk jõgedest, soodest ja metsadest tingituna üsna laiali pillutatud ja liigestatud. Kohanimed ei ole siin palju muutunud, kaugetest aegadest teatakse nimesid: Seruküla, Tõramaa, Puha, Supsi jt. 

Vaike-Kõpu kohta on teada, et juba 1811. aasta revisjoni ajal oli see eraldi vald, kus asus 8–10 talu. Osa talusid kuulus kord Suure-, kord jalle Vaike-Kõpule (samas: 101). Väike vald Puiatu kuulus küll Kopu kihelkonda, kuid oli iseseisev piirkond.  „Sakalamaa elus“ kirjutati:  Puiatu kuulub küll Kõpu kihelkonda, kujundab aga siiski majanduslikult-kultuuriliselt iseseisva piirkonna. Kuigi ta kiiluna lõikab ära Metsküla Suure-Kõpu vallast ja teeb selle nagu iseseisvaks riigiks Kõpu asumaaks, on Puiatu sidemed Kõpuga juba meie vaimse elu koidikul olnud lõdvad  (Sakalamaa elu 1936, 31). 

1800. aastal kinkis keiser Paul I enamiku Kõpu kroonumoisast Suure-Kõpu nime all eraisikule, aga väiksema osa jättis Vaike- Kõpu nime all endiselt riigi valdusesse. Nii oli see 20. sajandi alguseni. Aleksander von Stryk, kes oli 1854. aastal testamendiga saanud Suure-Kõpu omanikuks, ostis 1865. aastal 28 716 rubla eest Sürgavere Wilhelm von Wahlilt ka Metskula kula. 1871. aastal oli Suure-Kõpu suurus 16 18/20 adramaad (ERM KV 533: 96). 19. sajandi lopul oli Kopu kihelkonnas kolm omavalitsust: Puiatu,  Suure-Kõpu ja Vaike-Kõpu vald. Peagi liideti Puiatu ja Vaike-Kõpu ühtseks Puiatu vallaks. Iseseisvaks kihelkonnaks sai Kopu alles 1911. aastal, kui Viljandi kihelkonnast eraldati pikk läänepoolne sopp.  Etnograafiliselt kuulus Kõpu kihelkond koos Suure-Jaani, Kolga- Jaani, Pilistvere ja Põltsamaa kihelkonna ning Viljandi kihelkonna põhjavaldadega Põhja-Viljandimaa ehk Põhja-Sakala rühma. 


Teksti refereering: "Rahvarõivad Kõpu kihelkonnas";Tiina Jurgen, Viljandi Muuseumi etnograafiakogu kuraator