Tipu küla

Tipu küla maadel on Soomaa ainus maa-alune kalmistu, mis pärineb teisest aastatuhandest enne meie aega. (Soomaa Rahvuspargi kaitsekorralduskava 2000–2010)

Küla kujunemise ajaks võib pidada 1860. aastaid, mil Kõpu mõisnik andis talupoegadele loa sellesse piirkonda elama asumiseks, ent esimene kirjalik märge on pärit juba 1811. aastast, kui seal asus Paunaaugu (hilisem Pauna) talu. Pauna talu asutamise kohta pole säilinud otseseid dokumentaalseid andmeid, aga kõik pärimusteated ja kaudsed arhiivallikad nimetavad selle asutajaks Jaan Reimani, hilisema tuntud ühiskonnategelase Villem Reimani esiisa. (Sein, H. Viljandi Muuseumi aastaraamat 2000 & Soomaa Rahvuspargi kaitsekorralduskava 2000–2010)

Tipu on Soomaa küladest noorim. Küla eelkäijaks on olnud Halliste küla samanimelise jõe ääres. Suure–Kõpu mõisa 1843. aasta revisjonilehe alusel oli Halliste külas viis talu ning kõrts. Asustatud oli vaid kitsam ala jõe mõlemal kaldal. Kaugemal laius metsamassiiv, mis idas liitus Öördi ning läänes Kikepera rabaga. Küla läbis Viljandi–Pärnu talitee, millel liikusid pikad linavoorid Viljandi ja Põltsamaa piirkonnast Pärnu suunas. Talvel ööbis Halliste kõrtsis kuni sada voorilist, sest huntide tõttu oli ohtlik öösiti teel olla. (Sein, H. Viljandi Muuseumi aastaraamat 2000; Soomaa Rahvuspargi kaitsekorralduskava 2000–2010)

Kõpu–Tipu tee lasi ehitada Suure–Kõpu mõisaomanik Alexander von Stryk 19. sajandi 60. aastatel. Sel ajal laienesid Halliste küla piirid praegusesse Tipu piirkonda. Kõpu mõisnik rajas Tippu saeveski. Saetud lauad veeti Halliste jõe kaldale. Varakevadel, mil tulvavesi hakkas alanema, köideti lauad kimpudeks ning parvetati müügiks Pärnusse. Koht, kus asus Tipu saeveski, ehitas Kõpu vald hiljem koolimaja (Sein, H. Viljandi Muuseumi aastaraamat 2000 & Soomaa Rahvuspargi kaitsekorralduskava 2000–2010). Tänaseks on sinna rajatud MTÜ Tipu Looduskool, mille eesmärgiks on loodushariduse edendamine (http://www.tipulooduskool.ee/).

Kuigi Tipu küla on tekkinud hiljem kui teised vaatluse all olevad külad, arenes ja kasvas ta nendega kiiresti võrdseks. Külas tegeldi põhiliselt karjakasvatusega, sest suurvesi võis seemnevilja põllul hävitada. Küla hiilgeaeg jäi 20. sajandi esimesse poolde, kui tegutsesid isetegevusringid, oli suur ja ajakohane koolimaja ning postiagentuur. (Sein, H. Viljandi Muuseumi aastaraamat 2000; Soomaa Rahvuspargi kaitsekorralduskava 2000–2010)