Tõramaa küla

Esimene märge Tõramaa küla kohta pärineb aastast 1781 Vastemõisa mõisa lahustalude kaardilt, kuhu on märgitud Buschwaechter Terrama. Seega on juba 1781 olnud Tõramaal ametis Vastemõisa metsavaht. (Sein, H. Viljandi Muuseumi aastaraamat 2000) 1839 aasta, Spechialcharte von Livland in 6 blätten 1839, kaardil on märgitud Torrama ühel ning Terrama teisel pool jõge. Kaardile on märgitud viie hoone asukoht. Tõramaa küla kuulus külatüübi poolest ahelkülade hulka, kus talud paiknesid piki jõe äärt üksteise kõrval reas. Eristati Tõramaa küla Pärnumaal ning Kõpu–Tõramaad Viljandimaal, ent esimene küla jäi tühjaks aastal 1979 ja teine 1996. aastal. (Soomaa Rahvuspargi kaitsekorralduskava 2000–2010)

Rahvapärimuse järgi on Tõramaa küla asutajaks Sandra “rüütli” Tiidu pojapoeg Jaan, kes asutas Abaja talu. Jaanil olnud kaks poega, kellest üks asutas Murru talu ja teine jäänud Abajale. Abaja Jaani poja, Andrese, vanem poeg asutas aga omakorda Üleoja talu. (http://9.edicypages.com/kohaparimus/suure-jaani_vald/tramaa_kla)

Algselt kuulus Tõramaa koos Riisaga Vastemõisa mõisale. Hiljem anti aga alaliste piiritülide ja pahanduste pärast Vastemõisaga mõlemad külad Tori mõisale. (http://9.edicypages.com/kohaparimus/suure-jaani_vald/tramaa_kla)

Esimene maantee ehitati Tõramaale pärast Vabadussõda. Esialgu puudusid piirkonnas kraavid, oli ainult vankritee, mis kulges piki Tõramaa ja Raudna jõe vasakut kallast pidi Meiekoseni. Laialdaselt olid kasutuses taliteed. (Piret Suurkask, Voldik: Meiekose matkarada)

Tõramaa küla asus samuti, nagu paljud teisedki Soomaal asuvad piirkonnad, üleujutusalal. Külas ja selle ümbruses tegeleti karjakasvatusega, kuna pidevad üleujutused võisid seemnevilja hävitada. Kõrgeim veeseis olevat olnud 1931. aastal. Üleoja laudas oli vesi nii sügav, et sead pidi koos põrsastega laudile upitada. (Piret Suurkask, Voldik: Meiekose matkarada)

Noortele suurvee aeg meeldis. Oli hea aeg käia kalal ning lootsikuga tüdrukuid sõidutada. Õhtuti kogunes rahvas kokku, et mängida pilli ja laulda ning laul kostis kaugele üle vetevälja. Mihkel Riis Üleojalt on rääkinud: „Ükskord õhta mängisime Abaja rahvaga koroonat. Härmoonikud, kandled, mandoliinid mängisid vee peal, tüdrukud laulsid. Vaatasime isaga, üle kümne lootsiku oli kokku aetud. Äkki läks suur lootsik kolmeteist poisi–tüdrukuga ümber. Siis ollid kõik kiired kodu sõudma.“ (Piret Suurkask, Voldik: Meiekose matkarada)

“Kas nad teavad ka, missugust vaeva ja verist häda siin on nähtud, enne kui talu viidi sellele järjele, kus ta praegu on? Kas nad teavad ka, mis tähendab maa peremehele, kuidas ta armastab sellest iga jalatäit?“ (Kivikas, 1943 „Karukose“)

Üleoja laudast sai Nõukogude võimu ajal kolhoosi lehmade uluaune. Abaja ning Üleoja rehe all hoiti kolhoosi hobuseid. Mullikakoplid laiusid Üleoja talu väljadel, enne kui need maad Viljandi Metsamajandi käsutusse anti metsastamise otstarbel. Vanad külaelanikud meenutavad raskeid aegu: “Töökorraldus meenutas orjaaega. Palka ei makstud, toitis lehm ning siga. Kord kevadel, kui rajoonist ülemused tulekul, käskis esimees Raudsepp Üleoja Mihklil väljal tühja külvimasinaga ringi tuuritada. Seemet ei olnud, aga külvihektareid pidi näitama.“ (Piret Suurkask, Voldik: Meiekose matkarada)

Enne kolhoosi ajamist elas Tõramaal 13 peret, neist üheksa läks kolhoosi. Nõukogule Liidu võimu ajal hakkasid paljud talud tühjaks jääma. Inimesed läksid nii öelda parematele jahimaadele. Põlistaludest jäi esimesena tühjaks Murru, seejärel Abaja ning teised talud. 1979. aastal lahkus viimane elanik – Üleoja Mihkel, kes viidi kodust surnuaiale. Õitsev küla oli hääbunud. (Piret Suurkask, Voldik: Meiekose matkarada)

„Kurb on mahajäetud maja, nagu matuserong külavahelisel roobasteel. Ja ometi oli seal kord elu ning tuksusid inimeste südamed rõõmus ning kurbuses.“ (O.Luts)

Soomaa Rahvuspargi külastuskeskus on rajatud 1998. aastal endisesele Kõpu–Tõramaa maaüksusele ning kuulub praegusel ajal Kõpu valla Tipu küla koosseisu. (Soomaa Rahvuspargi kaitsekorralduskava 2000–2010)

Pidustused

Tõramaa küla - Soomaa mälumaastikud

Kadripäeval käis külarahvas Lohul, kus elas sellenimeline perenaine. Lohu Tõnis mängis kannelt ning laulis. Tagakambris oli laud kadritoitudega, seal tõsteti Kadrisid üles.

Mihklipäeval käidi alati Üleojal ja Abajal. Mihkilpäeva puhul peeti Toril laata, kust lahkudes hakati mihklipäevapidu pidama, ikka laulu, pillimängu ning tantsuga.

Mardipäeva peeti Nõmmel, kus nii isa kui poeg Mardid. Nõmmele kutsuti alati kogu külarahvas kokku. Söödi marditoite, joodi mardiõlut. Lauldi mardilaule ja mängiti pilli. Rehetoas käis tants ja noored tegid maskides mardijanti.

Jaanipäevapeod peeti Meiekose aasal. Samuti olid seal suvel laupäevaõhtused külasimmanid koos Riisa rahvaga ja Kõpu poolsete inimestega. Tantsimas käidi veel Väime viljaküünis. Seal oli hea laudpõrandaga küün nagu Üleojalgi. (http://9.edicypages.com/kohaparimus/suure-jaani_vald/tramaa_kla)