Toonoja küla asub keset Kuresoo raba. See on nagu omaette riik riigis, kuhu on raske ligi pääseda. Raba piirab küla igast küljest nagu muistne linnus. 
Umbes 1927. aasta paiku toimus valdade vahetus. Varem kuulusid Toonoja maa-alad Vastemõisa valla alla, samuti kaugem küla Riisa. Toonojalt oli kujunenud jalgsi käiguks rada  Härmale üle laugasteta raba, mis oli üsna suur rada. Talvine veotee kulges teisest kohast, Piuoja lähedalt, jalgrada algas Räsu ligidalt ning kulges mööda põhjapoolse oja nõlva. 

Toonoja küla teavad ja tunnevad sealset piirkonda külastavad jõhvikakorjajad, kes iga sügis sealt suure marjasaagi saavad. Vähesel määral uudistavad Toonojat ka murakakorjajad. Kuulsaks on saanud jõhvika-ala “Lepplaan”. 20. sajandi algul kasvas sellel alal kahe ruutkilomeetri suurune lepamets suure kõrge kasega, mis kuulus külale ning oli kasutusel karjamaana oma rikkaliku heinakasvu tõttu. Sealt oli võimalik heina teha inimjõul kokku kandmise teel. Oja aukudes esines rikkalikult mitmesuguseid kalu, näiteks angerjat. Külmal lumevaesel talvel hävines palju kalu hummuksisse jäämise tõttu. Tänapäeval pole lepametsast enam midagi jäänud, ainult suur ja lage samblaväli, millel jõhvikakultuur leiab sobiva koha.

Toonoja väärib veel tähelepanu Nõukogude Liidu võimu ajast, 1970. aastatel, kui geoloogid otsisid Eestis maavarasid nii rabadest kui ka mujalt. Lennukil olevad aparaadid näitasid, et Toonojal on midagi peidus sügaval maapõues – väidetavalt naftat. 

Toonoja oja, suurem veerikkam oja algas kunagi Härma raba lähistelt, sealsest laanest ning soost. Laaned hävinesid, sood ja rabad kasvasid iga aastaga laiemaks ja ka kõrgemaks. Seda oja on kutsutud veel Tungla ojaks ning Pilliroo ojaks, mis suubub Navesti jõkke Kullasepa talu maal, mis on kalarikas oja. Vahetult enne Navestisse saabumist ühineb Toonoja oja veel Kullasepa talu poolt kulgeva Aidametsa ojaga. Aidametsa on oma nime saanud sellest, et Põhjasõja ajal või veelgi varem olevat kaugemal metsas asunud Taevere mõisa hoone – ait, kuhu peideti vajalikke asju, et sõjarüüstajate küüsist pääseda. 
Nende veesoonte ühinemisekohast, mitte kaugel Suursöödi talu põllult, on pärit mitu arheoloogilist leidu: auguga kiviripats, kivitalb ja kivikirve katkend, samuti õõnestalb ümmarguse lõikega, mis tõendavad, et Toonojal on elatud juba 1300. aastat enne meie aega, täpsemalt kiviajal. Seoses nende kiviesemete leidudega tuleks mainida, et Toonoja nurmedel on mitmes paigas leitud põlenud kivide varesid ning söepuru. Niisugused kivid on äratanud Toonoja vanemate elanike seas tähelepanu, sest seal, vastandina muidu kivisel Taevere pinnasel, kivi peaaegu üldse ei leidu. Ehituskivid on veetud kohale kaugemalt, sageli talvel üle Leetva raba Kibarult. 

Ajalooliselt pole teada andmeid, et Toonojal oleks elatud väga ammu. Küla asustus on tekkinud XIX sajandi algul, Leetva küla karjamaale, kus kasvasid põlised valla suured puud. Võimalik, et need kivivared on muinasajast, kuid nende teaduslik uurimine ei anna enam ilmselt mingisugust informatsiooni, sest need on põlluharimisel hävitatud. Kiviaja asula jaoks olid siin kõik eeldused olemas – peale mainitud ojade ja Navesti jõe võis  kalastamise võimalusi arvatavasti pakkuda ka kohati kinni kasvamas Leetva raba. Sellest hoolimata puuduvad kindlamad asula tunnused. Suhteliselt lähedal sellest Toonoja esemete grupist on leitud veel: Navesti pahemalt kaldalt Kullasepa talu maalt – läbipuuritud kõvasi osa. Varessaare, Tiidu Hansu, Murru ja Alt-Tiidu maadelt on leitud kiviesemed, peamiselt talvad. Varesaarest pärit leiud on ainsana alles jäänud, teised on kadunud. Alt-Tiidu Kaansoos asuvalt Vananiidu heinamaalt on leitud kahe teraga ning varreauguga kivikirves. Kummetsa talu alalt Kaansoos paarteistkümmend vakamaad lõunapool maanteed saadud auguga kivist õõs, võib olla ka hilisemast ajast. 
Pronksiaja märkideks on Toonojalt pärit pronksist õõs – keldi teraosa on saadud kivivarest, mille pikkus ja laius paar sülda. Mainitud pronksese on Põhja–Saksamaa päritoluga ning on siia toodud Ida–Preisimaa kaudu. Teine pronksiaja metallese on õõskirves, mille leiukoht vajab veel täpsustamist. (Ajaloolised andmed: I. Kulbini kirjadest; Taevere ajalugu). 
Viimane Toonoja asustus algas 19. sajandi algul, kui esimesed asukad  hakkasid rajama endile kodusid, ehitades endile eluhooneid, et hiljem põldu harida ja karja kasvatada, samuti oli Toonoja sobiv koht ka jahimeestele. Enne asustamist olid Toonoja maad Leetva küla peremeeste kasutada karjamaa ja heinamaana, kus kasvasid põlised valla suuremad puud. Sealne kohanimetus „Nisumurru maa“ on tulnud sellest, et kellelgi kasvas kunagi väga tugev talinisu, mis põllul oli lamandunud, hiljem hakati seda kohta kutsuma “nisumurru kohaks.” Sellel “nisumurru maa” läheduses asub ka üks muistne elupaik, mida keegi pole uurinud. Ümmargune savivall keset kivivare. Arvatakse, et see on kodaelamu ase, mis on pärit muinasajast. 
Esimese Eesti Vabariigi ajal elas väike Toonoja küla, pered ning sealsed majapidamised lahedat, muretut ja ausat elu. Kõik kõlbulikud maad ja nurmed olid üles haritud ning vilja alla kasvama pandud. Millestki ei olnud puudust ega polnud vaja muret tunda. Võõrast tööjõudu ei vajatud, käidi pigem väljaspool abistamas. Piima meiereisse ei viidud, võid valmistati kodusel viisil oma tarvis ja ülejäägid müüdi ülesostjatele. 19. sajandi alguses olid põuaperioodid, rabas esinesid suured põlengud ka talvel. Uueda talu vana peremees, Tiide Tõnis, teadis rääkida, et tema vanemad sõitsid tütre perele külla Kaunissaare Kibarule, Aesoost, jõulude ajal. Tagasi teel sai väidetavalt piibule tuld võtta otse raba põlengust. Arvata on, et see tee oli Leetvalt Kaunissaarde – Kibarule. Nõukogude Liidu võimu ajal algas sunniviisiline kolhoosi ajamine. Leetval moodustati esimene kolhoos, ”Kuresoo”, kuhu kuulus ka Toonoja elamine ja olemine. Võeti, mida võtta oli, isegi paremad palgipuud parseldasid juhtivad jõud Toonoja talude karjamaalt minema. Algas põgenemine Toonojalt, kes läks metsatööle, kes mujale. Põldudel alustati „õige“ Nõukogude kultuuri, võsa, kasvatamist. Kolhoos “Kuresoo” sünniaeg oli lühike, tekitatud „valud“ ei saanud aega ära paraneda, kui käsk ja korraldus tuli ülevalt, et tuleb majandit veelgi laiendada ning laiendus toimus peagi. Ühendus toimus naaberkolhoosiga ja uuele kolhoosile sai nimeks: “Hommiku” kolhoos. Keskuseks oli Määraaugu talu. Piir ulatas suure teeni Kaansool, Leetva alt ja pealt, Toonojaga kokku. Kümmekond aastat “kilplaste” elu edasi elatud kommunismi poole. Liitmisi ja lahutamisi tehti hiljem veelgi. Viimased Toonoja mehed jõudsid pensioniikka, Oskar suri. Land August tegutses veel mõned aastad omas kodus ja kasvatas loomi. 1987.aastal oli saatuse sunnil oma kodu tarvis maha jätta ja linna elama asuda. Maha jäi mitmesugust majakraami, mida kaasa võtta polnud võimalik. Majapidamine jäi saatuse hooleks. 
Kõige suurem talitee ületas raba Aesoolt Toonojale ja sealt Suitsnale. Seda teed kasutati ka Eesti aja lõpupäevadeni. Suurem talitee oli Toonojalt Härmale, ilma laugasteta raba. Suitsna teel oli palju sügavaid laukaid, kus suvisel ajal jalgsi olles oli vaja kasutada purdeid. Üks talitee algas Täkussaarelt ja suundus otse Riisa küla peale, mille nimeks oli Latioja rabarinda, suuruseks üheksa versta ning see oli kasutusel heinaveo teena Leetva taludel. Toonoja küla maa-ala jääb iga aastaga pidevalt vähemaks kiire raba kasvu tõttu. Ainuke kasvupidur on veel oja. Rabakasvu aitas tunduvalt kiirendada Kimmel Jüri veskipais riigimetsa ääres, mis toob kaasa ka metsa hävingu. Allikad: Allilender, K. Soomaa kultuuriloost ja Lossmann, E., Kimmel, J., Land, A. 1990. Toonoja.