Riisa küla mainitakse esimest korda teadaolevalt 1588.a. Küla on olnud asustatud juba kiviajal, sellele viitavad Riisalt leitud mitmed arheoloogilised leiud. Võimsate metsaala asunikele ei olnud põlluharimine esikohal. Võib arvata, et sissetulekuid hangiti metsast, kalapüügist ja jahipidamisest rohkem kui mujal. Selle metsaküla saraskondlikkus seisis ühistes kalavetes ja jahimaades.

Hilisemast paljukirutud teoorjusest olid Riisa talupojad vabad mõisa kauguse tõttu. 

Küla saavutas oma õitsengu esimese Eesti Vabariigi ajal, mil tegeleti peamiselt piimakarja kasvatamise ja piimasaaduste müügiga. Oli oma meierei. Teine maailmasõda, küüditamised, metsavendlus ja kolhoosikord tühjendasid põlised talud inimestest. Tänaseks on küla asustus jäänud endise küla keskossa.


Asustuse teke

Riisa küla on olnud asustatud juba kiviajal. Sellele leiab viite koguteosest "Pärnumaa". “Oletatav kiviaja asulakoht on Aesoo küla Riisa ja Navesti jõe vahelisel maaninal, kust on leitud 2 kivitalba ja kivikirves.” (Pärnumaa kihelkonnad) Kui rääkida juhuleidudest, siis on andmed järgmised: “Tori vallast Riisa külast: Tõnistoa alalt kivitalb õõnesteraga. Künnapa põllult Riisa jõe vasakult kaldlat silmaga kivikirves. Karukase (Karuskose? H.S.) metsavahi koha alalt 2 kivitalba. Neitsikingu põllult kivikirves, silmata ja kivitalb. Ennu nn “Leeriaseme” põllult 2 kivitalba. Pudru põllult kivitalb ja kiviketas auguga. Pakupoisi maalt kivitalb ja kiviketas auguga. Hoonasema maalt 3 kivitalba ja silmaga kivikirves.” (Pärnumaa kihelkonnad)

Lembit Kulbin on kirjutanud 1938.a selle paikkonna asustuse kohta kiviajal järgmist:

“Teine tee pärnu jõgikonnast kui tähtsamatest kiviaegsetest asustuskeskusest Suure-Jaani ja Taevere (Endine vald Suure-Jaani juures) alale oli Leetva ja Öördi raba vahelt voolav Lemmjõgi ja osalt nähtavasti ka Sillavallajõgi (Raudna H.S.). Nende jõgede ojadeks hargnevad harud olid nagu teerajad Suure-Jaani laantesse. Nende abil oli ühtlasi võimalik siinsetes laialistes metsades ja soodes orienteeruda. Kõiki kraave, ojasid, ojakesi ja jõgesid võib pääseda pärivett Pärnu jõkke. Kui kiviaja asuk tungis liiga kaugele Lemmjõge pidi üles, siis võis ta kohata peagi uusi radu ja ojasid, mis juhatasid teda kas ümber Leetva raba Navesti või ümber Valgeraba Sillavalla ja Halliste jõe kaudu tagasi Pärnu jõkke. 

Neoliitiliste leidude põhjal võib otsustada, et inimene on Taevere aladele tulnud lääne poolt, lähtudes Pärnu jõgikonnast.” (Kulbin) Selle viimase oletuse põhjal võib väita, et need muistsed kütid, kes jõudsid Taevere aladele, liikusid läbi praeguse Soomaa ala.

Riisat (Ryza) mainitakse esimest korda 1599.a. Viljandi, Karksi ja Pärnu piiride kirjeldamisel. Kui 1601.a. revisjoni mainitud Rise Jürgenit ja Rise Andreast - viimane oli siia alles asunud - otsida praeguse Riisaküla kohalt, siis ulatusid Kibaru saraskonna tagamaad Valgeraba ja Kuresoo vahelt mõlemal Lemmjõe kaldal lääne suunas kuni Tori kihelkonna piirideni. Seda vähem on põhjust kahelda, et Riisa sai oma asustuse ida piirilt, kuna see küla kuulus veel üsna hilise ajani Vastemõisale, varem ka Suure-Jaani kihelkondlikku piirkonda.

On raske kujutleda, et nii laialdane ja hõrdedalt asustatud ala võis moodustada ühtse külakonna. Ei ole mõeldav, et taludel võis siin olla üksteise vahele kiilutud heinamaid ja nurmi. Tuleb arvata, et külakonnaks liitsid selle hajaasustuse ühised tagamaad. Näib, et neil metsaala talupoegadele ei olnud põlluharimine esikohal. Võib arvata, et sissetulekuid hangiti ka metsast, kalapüügist ja jahipidamisest rohkem kui mujal. Selle metsaküla saraskondlikkus seisis ühistes kalavetes ja jahimaades.

Niisugusetest kohanimedest, mis ulatuvad Kibaru saraskonda 1601. aastal, võib veel nimetada Oxsa (Oksa) Thomas.(Kulbin)

Järgmised andmed Riisa kohta saame me 1624. a Vastemõisa läänivalduse külade loetelust, kus on ära mainitud Ryse (Riisa) talukoht.

Jaan Joandi on Tallinnast leidnud 1624.a Riisa kohta järgmised andmed.

1624 aastal – Riisal oli kaks talu:

Riisa Henn – teeb tegu 3 päeva.

1 poeg Hans 

II Riisa Kersten, ei ole loomi, on vaene.


Aastal 1680 – Rootsi valitsuseajal:

¼ adramaad – Riisa Ewert

¼ adramaad – Riisa Gerdt

kumbagis talus inimesi: Mehi – täisealisi 6

 alaealisi 3

             Naisi – täisealisi 6

 alaealisi 3

Kumbagis talus veoloomi, kumbagis talus 6 härga.


Hilisemast paljukirutud teoorjusest olid Riisa talupojad vabad mõisa kauguse tõttu. Samuti oli üheks põhjuseks suurveaegne läbi- ja väljapääsmatus.

Küla saavutas oma õitsengu esimese Eesti Vabariigi ajal, kuil tegeldi peamiselt piimakarja kasvatamise ja piimasaaduste müügiga. Oli ka oma meierei.

Peale Teist maailmasõda ja sellele järgnenud küüditamisi, mis puudutasid seda paikkonda väga valusalt, tehti 1949.a kolhoos “Riisa Jõud”. Esimees oli Paruli Peeter Riisoja.


Riisa peod ja kombed

Riisa küla pidusid peeti suuremates talutubades. Aadujaanil oli suures toas sahvri ja teenijatetoa arvelt ka väike lavaruum. Suvel ehitati püüne Jüritoa küüni ja seal käisid pidusid tegemas nii oma küla laulukoor, keelpilliorkester ja meeskvartett, kui ka kaugemad esinejad. Pidudel oli ka einelaud, kus müüdi maiustusi ja limonaadi. Joodikuid peol ei olnud, samuti ei olnud Riisa pidudel kaklusi.

Tähtpäevade tähistamisel olid omad kindlad traditsioonid. Hoolmikul peeti alati kadripidu, Jüritoal, vanaperemehe Mardi auks, mardipidu. Nendele pidudele oli kombeks tulla maskeeritult. Suure piduklikkusega ja õhtuse koosolemisega tähistati vabariigi aastapäevi.

Riisal ei olnud eraldi peremehe lauda, vaid kogu pere, olgu siis peremees, lapsed või teenijad ja nende lapsed - kõik sõid koos. Varasematel aegadel söödi ühest kausist, joodi ühest kruusist. 20. aastatel, kui juba korraldati toitlustuskursusi ja õpiti lauakatmist ning kodudesse tulid õppinud põllumehed, tõusis ka toitlustuskultuur. Siis olid igal sööjal oma taldrikud, tassid-kruusid, noad, kahvlid ning lusikad.

Jüritoalt pärit Milla Jaks kirjutab: "Ei mäleta, et mõni päev oleks olnud pudru-, teine supipäev. Söödi nii liha- kui ka piimasuppe. Sahvris oli suur hapupiimakirn, millesse pandi pidevalt hapnema kooritud rõõsk piim. Seda hapupiima tarvitati toidukõrvaseks eriti suvel. Väga hinnatud oli hapupiim kama tegemisel. Leiba küpsetati suures ahjus. See töö seati nii, et laupäeva õhtuks tulid soojad leivad. Laupäevaks- pühapäevaks küpsetati odrakaraskit. Saia ja pirukaid küpsetati ainult pühadeks või kui oli oodata külalisi. Pühapäeva hommikul keedeti suur kannutäis kodus valmistatud viljakohvi. Selleks kasutati otra, rukist, nisu, hernest ja sigurit. Kõik see pruunistati ja jahvatati. Pühapäeva lõunaks oli magustoiduks kas mannavaht, õuna- või marjasupp. Kui meiereis hakati juustu valmistama, jõudis ka see taludes söögilauale. Varem tehti kodusel teel kohupiima ja kohupiimast ka kodujuustu." (Toht 1993)


Riisa Algkool

Riisa kool on asutatud 1853 a. Kool asutati Vastemõisa õigeusu koguduse poolt Tõramaa külla Abajale. Esimeseks õpetajaks oli Abaja perepoeg Tõnis Riis. Kui Tõnis asutas Riisale Kangru talu, kolis ka kool sinna. Algselt oli kool 3-klassiline, hiljem 4-klassiline.

Kangrul oli üks klassiruum. Vahetunni ajal viibisid lapsed koridoris, kus oli ka riietehoiuruum ja trepp, mis viis teisele korrusele, kus oli kooliõpetaja korter.

Kui kooliõpetaja Martin Gerberson Esimesse maailmasõtta läks, viidi kool üle Hoolmiku talu maadele jääva "Köka-Peedi" talumajja. Selleks andis küla palgimaterjali ja maja otsa ehitati üks suur neljakandiline tuba klassiruumiks.

1921.a. alates läks õppetöö uuesti Kargrul edasi. 

Koguteoses "Pärnumaa" võib lugeda Tori valla koolide kohta puudutavast peatükist, et Riisa algkoolis oli 1925/26. aastal 3 klassi, 1 õpetaja ja 20 õpilast. (Pärnumaa kihelkonnad) 

Pärast kooli sulgemist 1935.a. laste vähesuse tõttu käisid Riisa lapsed Viira ja Aesoo koolis.

Peale alghariduse saamist läksid paljud Riisa noored põllutöö-, aiandus- ja karjakasvatus- koolidesse. Näiteks: Tori Kodumajanduse Täienduskool, Liplapi Aiatöö- ja Kodumajanduskool, Olustvere Põllutöökool, Kuusiku Kontrollassistentide Kool, Polli Aiatöökool, Vana-Võidu Põllutöökool, Õisu Piimanduskool, Vasula Aianduskool.

Riisa kooli õpetajateks Andres Tohti kirjapandud mälestuste põhjal on olnud: 

“Abajal Tõnis Riis. Kangrul Tõnis Riis ja Jüri Riis, Aleksander Silla, Aleksander Riis, Martin Gerberson (kuni I maailmasõjani). Hoolmikul Elisabet Tensov. Kangrul (1921.alates) Margarete Kauffeldt, abiks Milla Riisman. Veel on õpetajateks olnud: Aliide Laas, Minna Kapp, Enda Kallas” (Toht 1993)


Riisa pood

Esimene Riisa küla pood asus Ennu talu maal. Koha nini oli Kuusiku, kuid rahvas hakkas seda kutsuma Poe. Selle maatüki sai sajandi algul Ennu peremehe Jaan Riismanni õde Ann, kes abiellus Jaan Riismanniga Jaagussaarest. 1906. aasta paiku asutas Jaan Riisale kaupluse. Kui esialgu toodi kaup Pärnust hobusega, siis hiljem toimetati see linnast kohale kaupmees Gordini autoga. Poes oli müügil kõike, mida maarahval võis vaja minna.

Hilisem poepidaja Andres Riismann tapeti 1924.a. röövimise eesmärgil Viljandi vanglast põgenenud vangi Schönbergi poolt. Hiljem tapja tabati.

Peale sõda pidas poodi veel Peet Kask, kes ostis omale ka esimese riislasena auto.


Riisa Perenaiste Selts

Perenaiste selts tegutses Tori valla vastava seltsi osakonnana. Õpiti vajalikke oskusi ja tehti kursusi. Kursused olid Sõõru talus. Õpiti külmtoitude valmistamist, suppide keetmist, loomaliha paremat kasutamist vorstide valmistamisel. Kursused lõppesid teelauaga, millest võisid osa võtta ka teised külainimesed peale kursuslate, kes pileti ostsid. Perenaised esinesid koosolekutel ettekannetega, kus arutati kodukorrastust, iluaiandust, laste kasvatamist.


Raamatukoguselts "Laine"

1920.aastast oli Riisal raamatukoguselts "Laine". Peale raamatute kuulus seltsile ka raadio. Laenutus- ja raadioruum oli esialgu küla keskel Jüritoa õuel asuvas väikses majas, hiljem postiagentuuri majas. Raadio muretseti Paul Riisi eestvõttel. See toimus 1930-40. aastate paiku. Pühapäeva hommikul, kui tuli ülekanne jumalateenistusest Tallinnas, kogunesid vanemad inimesed aegsasti raadiotuppa. Hiljem oli raadio Kangrul, kuskohast veeti “raadioliin” ümberkaudsetesse taludesse, kus üleval valjuhääldajad. Iga päev vöis kuulata saateid, mida Paul Kangrul valis. Vene valitsus konfiskeeris raadio 1941. aastal.

Raamatukoguseltsi juures tegutses segakoor, mida juhatas Martin Taliga, hiljem Paul Riis. 20. aastatel käidi ka kooriga üldlaulupeol. Laulukoori juures oli ka kvartett, millese kuulusid Paul Riis Kangrult, Hoolmiku Mihkel, Möldre Andres ja Jüritoa Tõnis. Lauldi pühade ajal, ka kodustel pidudel. Osati kohandada klassikalisi viise küla tähtpäevadele sobivaiks.

Veel oli seltsi juures rahvatantsurühm, mida juhatas Ksenja Taliga. Külas oli ka näitering, eestvedajaks Mihkel Riis.

Oli oma keelipilliorkester: kaks viiulit, lõõts, trummid. Mängiti nii pidudel kui ka perekonnatähtpäevadel. Esimesed telefonid pandi Riisal sisse umbes 1920.a, keskjaam oli siis Hoolmikul.


Spordiselts "Vaprus"

Väga populaarseks kujunes Riisal spordiselts "Vaprus". Sõõru Arne oli paar aastat linnas koolis, nägi seal sporditegemist. Alguses mängis ta Aadujaani Johannes Tammega Sõõru sepapaja koplis jalgpalli. Kampa lõi Elmar Tomson. Tema ostis ka esimese nahkpalli. Hiljem liitusid Jaagussaare, Kile ja Pudru poisid, Turu Arnold Mardiste. Jaagussaare Eldur oli ka seltsi esimees. Raskejõustiku algatajad olid Otto Vaher ja vennad Jaagussaared.

Spordiplats oli Aadujaani maa peal. Aadujaani Jaan Riis oli sporditegemise suur pooldaja. Esialgu kasutati sportimise kohana üht Aadujaani Kalmeti välja, hiljem sai spordiplatsiks kolmnurkne põld Jüritoa piiriaia taga. Spordipoistel oli kasutada ka üks ruum Aadujaani saunas.

Suvel tehti kergejõustiku: joosti, hüpati kaugust ja kõrgust, ujuti. Talvel oli moes suustamine. Aadujaani mäele suunaga jõe poole tehti isegi väike hüppemägi. Suusavõistlused korraldati jõejääl. Riisal käisid võistlemas ka Tõramaa küla noormehed. Oli olemas ka pingpongi ja koroonalaud, neid kasutati talvel. 

Naised-neiud kergejõustikuga ei tegelenud. Küll oli neil aga oma naisvõimlejate rühm, kes esines pidudel.


Riisa Põllumeeste Selts

Riisa Põllumeeste Selts oli kõigi põllumajandusuuenduste juhtija. 1928.a õnnistati seltsi lipp Jüritoa aias. Lipp oli rohelist värvi (looduse ja lootuse värv) riidest. Must lipuvarras oli kuldse otsaga. Seltsi algatusel valiti paremaid viljasorte, tehti propagandat turba kasutamiseks allapanuna, viidi läbi juurviljakasvatuse ja harvendamise näitlike päevi Sõõru talu juurviljapõllul.


Riisa Masinaühing

Algul käisid rehepeksumasinad Riisal vilja peksmas teistest küladest. 20. aastate keskel moodustati Riisa Masinatarvitajate Ühisus Aesoo vastava seltsi osakonnana ja osteti rehepeksumasin "Munktels" ning aurukatel. Seltsi liikmetel oli vilja peksutasu odavam ja eelisjärjekorras. 


Riisa Piimaühing ja meierei

Riisa meierei on üks esimestest omataolistest Pärnumaal. Algul asus see Hoolmiku talu saunakambris kus käsikoorelahutajaga ajas piima läbi Soomes õppinud Martin Gerberson. Mees tegi võid ja turustas seda, kooritud piima said talud tagasi.Ta elas oma perega Hoolmiku üleval kambris. Kui Martin Gerberson omale Mastinõmme talu rajas, sai meieriks Hoolmiku Maria Riis. Meiereile leiti uus sobiv koht keset küla pukksilla otsas asuvas Jüritoa sauna otsas olevas ruumis. 1924.a. paiku loodi Riisa Piimaühing ja tehti Aadujaani suurele kivikeldrile juurdeehitus. Siia sai asukoha Riisa aurumeierei. Juurdeehituses olid eluruumid meierile, samuti sidejaoskond ja telefonikeskjaam. Jõkke ehitati nn. pulvärk, et lootsikust piimanõusid paremini kätte saada. Meieriteks valiti neid, kes oskasid paremini võid valmistada ja toodangule eksportturu kindlustada. Hiljem oli meierei asemel koorejaam.


Riisa põllumajandus ja karjakasvatus

Hoogne majanduselu algas Riisal selle sajandi alguses. Kasvatati tori ja ardenni tõugu hobuseid ja veiste tõukarju. Töötas karjakontrollring, assistent oli Alice Kornfeldt. Olid lüpsikursused-võistlused, tehti jõudluskontrolli. Enamasti olid suunaandjaks talud, mida juhtisid põllutöökooli haridusega peremehed ja perenaised. Majanduselu arengule aitas kaasa ka paljude noorte huvi uuenduste vastu. Hinnas oli põllumajanduslik eriharidus, mida pärast kooli püüti kodus rakendada. Neidude hulgas oli populaarne Tori Kodumajanduse Täienduskool ja Liplapi Aiatöö- ja Kodumajanduskool. Noormeestel aga Olustvere Põllutöökool ja Vana-Võidu Põllutöökool. Suur tähtsus oli ka Riisa Põllumeeste Seltsil, mis oli kõigi põllumajandusuuenduste juhtija. 

Esimene puhas karjalaut-sigala-hobusetall sõnnikuhoidlaga valmis Hoolmikul. 30.aastail oli puhaskarjalaudad juba 7. talus. Sõõrul ja Hoolmikul kasuati allapanuna turvast. Sõõrul pani turbapurustamismasina käima tuulegeneraator, sellega pumbati ka vesi loomade jootmispaaki. Ka Jüritoal oli laudas loomade jootmise automaat, kuid vesi pumbati paaki käsitsi. Kangrul näiteks oli loomasööt lauda peal, kuhu sai koormaga üles sõita.

Põllupidamises kasutati 6-7 väljalist külvikorda. Riisa põllud olid mitmes erinevas tükis, suurematel taludel isegi enam kui kümnes tükis. See tõi raskusi maaharimisel ja külvikordade sisseviimisel. Maade paremaks harimiseks tehti heinamaadest uudismaid põlluks, raiuti võsa ja kaevati kraave. Seati sisse põldheinakasvatus. Metsaheinamaad asusid Halliste ja Raudna jõe äärsetel luhtadel ja neid renditi ka välja. Metsa polnud Riisa taludel palju ning see oli hindamatu väärtusega, seda püüti hoida ja müüdi väga arukalt.

Kaugel asuvate heinamaadega oli seotud omapärane karjatamise viis - sügisene heinamaadel karjatamine. Veised aeti peale rukkirehe peksmist augusti teisel poolel heinamaale. Seal olid karjased ööpäev läbi loomade juures. Lõuna ajal tegelesid lüpsiga karjased, piimanõud lasti nööriga jõkke või ojja. Õhtul läks kohale piimavedaja, kes sõitis tavaliselt lootsikuga ning aitas teha õhtuse, vahest ka hommikuse lüpsi, seejärel viis piima hommikul Riisa meiereisse. Karjased elasid okstest või heintest tehtud onnis. Juhul kui oli ehitatud küün, siis küünis. Toitu tehti lõkkel. Karjatamine lõpetati septembris, kui ilmad läksid jahedaks ja ööd külmaks, seega ei saanud karjased vahest kuus kuni seitse nädalat eluhoonesse.

Talirukist ja -nisu külvati tavaliselt mustkesale, mis sai tugevasti sõnnikut. Suviteraviljadest kasvatati peamiselt otra, suvinisu vähem, ainult oma tarbeks. Enda tarbeks kasvatati veel kaera, segavilja ning hernest. Levinud oli linakasvatus. Kartulit ja juurvilja kasvatati rohkem oma toidulauale ja loomade nuumamiseks.

Viljajahvatus tehti varem Möldre ja Pöörde veskis, hiljem Levil ning Lahmusel.

Ühistööd külas olid viljapeksmine, mida pärast masinaühistu loomist tehti oma rehepeksumasinaga. Veel tehti talgukorras hobumasinatega kartulivõtmine, sõnnikuveotalgud ja talvel Kikeperast kivivedamine. Kõik talgulised ja masinistid sõid lõunaaeg ühes lauas.

II maailmasõda ja selle järgnenud kolhooside loomine lõhkus tugevad ja elujõulised talud. Paljud peremehed küüditati, ja need, kes jäid, sunniti minema kolhoosidesse. Sellest ajajärgust mäletavad vanad inimesed Riisa Jõu kolhoosi öist rehepeksu uusaastaööl Pakupoisi küünis ja Neitsikingu Mihkel tühja külvimasinaga tuuritamist viiekümnenda aasta kevadel Sõõru väljal rajooniülemuste silmarõõmuks. Seemet, mida mulda panna, polnud.


Riisa küla talu ja kõrvalhooned

Riisa elumaja vanem tüüp oli rehetoaga köök, eeskamber, tagakamber ja ülevalt tuba. Majad olid jõekaldal, kambriotsaga vastu jõge. Tagakamber oli peremehe-perenaise oma, eeskambris magasid sulased ja teenijad, ülevalt tuba pakkus eluruumi suurvee ajal. Eeskamber oli ruumikas, 20. aastail tehti mõnel pool eeskambrile vahesein vahele ja saadi üks tuba juurde. Köök-rehetuba oli ühenduses rehealusega, kus talvel olid hobused (kui hobusetall puudus). Sissepääs majja oli lõunapoolses pikiseinas.

Taludel oli 1-2 aita, viljaait sageli ühenduses kuivatiga. Aidas magasid suvel poisid-tüdrukud. 

Vesiveskeid ei olnud külas vahetult enne Teist maailmasõda, kuna need ei suutnud võistelda Levi ja Pöörde veskitega. Selle sajandi algul oli siiski Kile peremehel Jaan Riismannil Kile ojal turbiiniga vesiveski.